Lihtne nipp parandada investeerimisvõimet

Tagasihoidlikkus ei ole imetlusväärne isikuomadus, kuid sellega võid ka palju raha kokku hoida. Allpool on välja toodud Nobeli preemia võitnud Daniel Kahnemani tähelepanekud investeerimisraamatus „Thinking, Fast and Slow“.

„Parim, mida me teha saame, on kompromiss: tähtis on õppida ära tundma olukordi, kus vigade tegemine on tõenäoline ning neid vältida, eriti, kui panused on kõrged,“ kirjutab Kahneman.

Siin ütleb Kahneman selgelt, et me lähtume liialt tihti suurte otsuste tegemisel oma sisetundest ning kulunud mõttemallidest. Seda teeme olukordades, kus peaks tegelikult hoo maha võtma ning olema analüütilisem.

Kahneman aitab meil seda kontseptsiooni paremini mõista niinimetatud süsteem 1 ja süsteem 2 mõtlemise kaudu. Esimene süsteem toimib automaatselt ning kiiresti, erilist pingutust tegemata ning kontrolli omamata. Teine süsteem aga suudab tähelepanu suunata pingutust nõudvatele tegevustele, mis seda ka vajavad. Lihtsalt öeldes – süsteem 1 on kiire mõtlemine, süsteem 2 on aeglane mõtlemine. Investorite jaoks väga tähtis teada, et esimene süsteem on meie jaoks loomulik mõtlemisviis ning sellega jõuab väga kiirete järeldusteni. Selle teadmine innustab püüdlema raskete otsuste puhul just teise süsteemi poole.

 „Uurijate hulgas ollakse üksmeelel, et peaaegu kõik inimesed, kes aktsiatesse investeerivad, teevad seda meelevaldselt ning mängivad sisuliselt täringuid.“ Kahneman on skeptiline, kas tavalisel investoril on võimalik turgu edestada. Tema sõnul näitab rohkem kui 50-aastane uurimine, et aktsiate valimine pole pokkerimäng, vaid rohkem täringute veeretamine.

Kõik, kes tõesti arvavad, et suudavad turgu võita, peaksid selleks esitama vettpidavad tõendid. Nad peaksid näitama, et nad suudavad objektiivselt analüüsida oma pikaajalisi perspektiive antud investeeringute tegemisel. Esimese süsteemi mõtlemine võib sind aga panna tundma, et sa oled aktsiate valimisel targem tegelikkusest targem.

„Enamus meist vaatab maailma lahkemana kui see tegelikult on, hindab oma oskusi üle ja seab omale eesmärgid, mida on reaalsuses palju raskem saavutada kui me ootame.“ Kahneman väidab, et me kipume ülehindama oma võimet näha tulevikku ette, mis soodustab liigset enesekindlust. See aga on just nimelt üks osa esimesest süsteemist, mis meid valesid otsuseid tegema paneb.

Igapäevane investeeringute jälgimine turul on halb plaan, sest näiteks väikse kahjumi tekitatud psühholoogiline valu on suurem kui sama suure kasumi tekitatud rõõm. Erainvestorite jaoks on oma investeeringu vaatamine kord kvartalis täiesti piisav. See aitab sinu emotsionaalset tasakaalu hoida ning lühiajaliste liikumiste kõrvalejätmine aitab kokkuvõttes teha ka paremaid otsuseid. Miks mitte säästa aega ja kulutada see hoopis enda harimisele ja tulemuste parandamisele?

Uuringud on näitanud üllatavaid järeldusi: selleks, et maksimeerida ennustustäpsust, võiks lõplikud otsused tuleneda siiski niinimetatud investeerimisvalemitest. Eriti siis, kui on tegemist keskkonnaga, kus ei ole midagi kindlat.“ Sellega pöörab Kahneman tähelepanu asjaolule, et investeerimisel tuleks igas olukorras siiski paikapandud strateegiast kinni pidada.

Kui Kahnemanil on selles osas õigus, siis paikapandud reeglid on suureks abiks. Näiteks raha panemine turgudele igal kuul, vaatamata sealsele olukorrale, on järjekindel tegevus, mis allub reeglitele. Aktsiate hoidmine 5 või isegi 10 aastat neid müümata võib olla siiski tark tegevus. Peamine on siiski vältida oma võimete ülehindamist ning meelevaldsete otsuste tegemist.